Sirelipaine 2023

Sireli, kas mul õnne? On detsembrikuu, loodus puhkab ja pole ka sireliõisi. Aga kuidas siis õnnega jääb – kas puhkab ka õnn ja olukord on ilma õnneta ehk õnnetu? Olen ikka arvanud, et ma pole väga ebausklik, kuid tegelikult vististi eksin. See aeg aastas, kui minu koduaias puhkevad sirelid, see aeg ajab mind tõeliselt närvi. Juba lapsepõlvest tean, et sirelitest otsitakse õnne. Miks siis seda mitte uskuda, kui tuhanded inimesed sellest terve minu elu jooksul heldinult on laulnud. Sireli, kas mul õnne… Seda salapärast õnne võib leida vaid juhul, kui leiad viie kroonlehega õie.

Kui see läheb õnneks, siis tuleb õis ära süüa, mõttes midagi soovida ja uskuda soovi täitumist. Lihtne! Saatan peitub aga detailides, sest otsides viielist võid leida hoopis kolmelise ja see tähendavat õnnetust! Kas tasub siis üldse seda riski võtta ja õnne otsida, sest kui kolmeline õis jääb ette pole mõtet teha nägu, et sa seda ei märganud… Kas peaksime loobuma otsingutest? Ei, sest otsingud võivad õpetada meile väärtuslikke õppetunde, avada uusi perspektiive ja muuta meid tugevamaks!

Sul oli ilus sünniaastapäev! 115 on tore number – sirgjooneline ja samas ka veidi ümar. Käisin pühapäeva õhtul Metsakalmistul ja tõin Sulle varakult pisikese kuusepärja sinimustvalge lindikesega ning küünla, mis pidavat põlema 168 tundi. Sellist lumevaipa pole aga minu silmad küll varem detsembrikuus Metsakalmistul näinud! Sügisel kalmule istutatud armsad kanarbikud on nii sügaval lume all, et andis ikka kraapida. Kuid lumi oli kerge ja ebamaiselt peenike külm pulber. Metsakalmistul on väga ilus ja rahulik. Ma arvan, et see on täiuslik paik igavese une jaoks. Kui seal jalutada ja lugeda hauakividelt nimesid, siis vahel on küll tunne, et KÕIK on vist juba kohal ja sellest saab järeldada, et aastad on tuhinal lennanud. Elu on kui viiv… ahh, ma parem vahetan teemat.

Sinu sünniaastapäeva auks toimus 12. detsembril Estonia kontserdisaalis vägev meeskooride kontsert, esines suisa kuus kollektiivi ja õhtu oli tore ning meeleolukas. Ühte Sinu loodud laulu kuulsin küll esimest korda ja mulle tundus, et tegid seda kirjutades vigurit! Selline Sa ju oled, et tõsise näoga suutsid nalja visata ja kõik teised uskusid… Ah-ah-haa!

Üks teine asi pole nüüd teps üldse naljakas – Sinu kodumajas on tänasel päeval majutusasutus (Bookingu hotell ei ütle ju Sulle midagi). Mulle kahjuks ütleb küll ja see olukord teeb mulle rängalt haiget. Nimeks on sel „imel“ Gustav Ernesaks – Kadriorg (Oru 10, Tallinn). Äripidamiseks on Sinu nime kasutamine ju tulutoov ning muidugi ma protestisin, kuid see ei aidanud. Aga selle majaga olid meil ju soutuks teised plaanid – sinna pidi tulema Sinu majamuuseum!! Inimesed pole sündmustega väga hästi kursis ning kui neile sellest saagast räägin, siis on jahmatus suur.

Ma luban Sulle, et ma püüän ning pingutan, otsin toetajaid ja annan endast parima, et maja riigilt tagasi osta ning seal siis Sinu kultuuripärandit säilitada ning seda tutvustada järeltulevatele põlvkondadele. Ma tean, et Sa mõistad minu südamevalu, hindad sihikindlust ja lohutaksid mind selle „hotelliga“ seoses ehk mõne musta huumori valdkonda kuuluva naljaga. Tõepoolest…

Mõtetes Sinuga

Pille

Isikunäitus: Sirelipaine
HOP Galerii, Tallinn, 15.12.2023 – 16.01.2024
Fotod: Mari Volens

Kajastus:
Vaata: Aktuaalne kaamera, ERR – Kunstnik Pille Ernesaks müüb kalli maali “Kallis”, et püstitada Gustav Ernesaksa majamuuseum
Kuula: DELTA, Vikerraadio – Stuudiokülaline on kunstnik Pille Ernesaks

Käesolev näitus uurib perelugu. Kokkuvõtvalt võiks esitletavat kooslust nimetada segatehnikas installatsiooniks, mille komponentideks on maal, tekstiili, fotot ja heli. Ernesaks uurib mälestusi esivanematest tänases päevas. Olukorda, kui lihtne vanaisa on siiski midagi olulisemat ja aegadeülesemat…kui hinges kriibib. Kultuurilised ja isiklikud väärtused mõjutavad, mida peab inimene õnneks ja kuidas ta selle saavutamise poole püüdlema peaks.

„Sireli, kas mul õnne?” on tuntud koorilaul, mille on loonud minu vanaisa Gustav Ernesaks, kellel on 12. detsembril 115 sünniaastapäev. Tema nimega tramm sõidutab mind ja peret väga sageli – see on veidi naljakas ja sürrealistlik tunne ka minu lastele, kuid kahtlemata teeb südame hellaks. Kui see juhtub mõnel eriti olulisel hetkel, siis otsin salajasi märke või vanaisa kaudset toetust. Romantiseerin olukordi. Saa juba üle – ütles mulle kord üks tuttav. Aga miks ma peaksin, kui see on minu pere lugu ja nii suur osa minu identiteedist?! Vastupidi. Minu mälestused vanavanemate väikesest poolmetsikus aiast Kadriorus on kustumatud. Õunapuude alune meelespeasina, kolmikust kased, aiaäärsed sirelid ja omapäraselt järsakule ehitatud paekivitrepiga maja – viielised õied. Kuid need mälupildid lähedastest ja ängistus kultuuripärandi säilimise pärast on mind tihe-tugevalt sisse mähkinud – kui võrgendkoi toomingat – olen lootusetult seotud hingest ja südamest!