Muusikale / Unustatud partituurid 2018

On huvitav, kuidas üks paik, üks maja, minu ellu ikka ja jälle tagasi tuleb. Oluline keskpunkt. Ta laseb mind endast piisavalt kaugele toimetama. Aga ma ei pane tähelegi, et tegelikult oleksin nagu kummipaela otsas. Kaotan valvsuse… ning siis äkki, ühel hetkel, olen jälle ootamatult selles keskpunktis tagasi.
Just sellisena kirjeldaksin ma oma suhet selle majaga, Estonia Kontserdisaaliga. Läbi aastakümnete, igal etapil erinevas rollis. Minu praeguses eluperioodis on kunst ja muusika väga läbipõimunud. Olen maalikunstnik, kuid seotud ka tööga Eesti Rahvusmeeskoori noodikogus – kunagised muusikaõpingud leiavad siin jälle rakenduse. Noodikogus on kõrged riiulid, mis on tihedalt täis noodivihikuid, -mappe, partituure ning raamatuid. Maast laeni. Tähed ja numbrid.

Vaiksed ja vagurad noodid – lootusrikkalt ootamas oma järge… äkki keegi ikka tuleb ja sirutab käe. Sellises keskkonnas viibimine on mulle väga inspireeriv, sest visuaalse inimesena vaatan heliloojate nimesid kui mustreid. “Pildistan” kirjapilti silmadega. Omaette põnev teema on noodigraafika, eriti vanad noodikäsikirjad. Neis on eriline nõtkus ja individuaalsus. Paberite servad narmendavad või rulluvad pikkadeks “käikudeks”.
Paljud neist on loetamatud, sest paber on kulunud või kortsus. Kolletunud ja rebenenud või siis täis hoogsaid pliiatsimärkmeid – linnukesi ja sõõre. Riiulitesse on ladestunud ka sellist noodimaterjali, mida tegelikult enam keegi mitte kunagi ei kasuta. Tagumise riiuli tagumises kastis…

**Reekviem langenud sõduritele. Eduard Tubin**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

**Asuur. Tõnu Kõrvits**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

**Õhturahu. Peep Sarapik**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

**Raua needmine. Veljo Tormis**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

**Muusikale. Gustav Ernesaks**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

**Üks hetk. Ester Mägi**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

**Küll oli ilus mu õieke. Miina Härma**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

**De Profundis. Arvo Pärt**
a 50 x 50 cm, akrüül lõuendil

Näitus, “Muusikale”, ongi kõigest sellest inspireeritud. Teemaks Heliloojad ning abstraktsed, unustatud Partituurid. Loetamatud hiidnoodilehed, millelt on info igaveseks maha kulunud. Abstraktsed ja minimalistlikud. Kontrastiks luitunud noodilehepindadele on värvilised portreed Eesti heliloojatest, kelle koorilooming on mind erilisemalt puudutanud. Või kellega elutee lausa isiklikult kokku viinud. On olnud see au ja rõõm! Pisikesed maaliruudud. Kalliskivid.
Portreede kujutamisel lähtusin pigem emotsioonist ning mitte nii väga helilooja välimusest. Sarnasus või selle puudumine polegi mulle momendil oluline, sest see pole selle näituse teema. Püüdsin motiivi mitte kinni jääda, pigem arendada teemat – see võte on muusikaski väga levinud. Konkreetse inimese kujutamine on üldse äärmiselt intiimne ning tundlik teema kõikidele osapooltele. Võib tekitada pingeid. Kuulasin valitud heliteost (maalide pealkirjad), mõtlesin selle loojale, tunnetasin muusikat ja lihtsalt maalisin. Ja pigem intuitiivselt… Maalide pealkirjade järgi võib vaataja jälge ajada, millistel radadel liikusin.

**Unustatud partituurid I**
Pingutamata lõuend, akrüül

**Unustatud partituurid II**
Pingutamata lõuend, akrüül

**Unustatud partituurid III**
Pingutamata lõuend, akrüül

**Unustatud partituurid IV**
Pingutamata lõuend, akrüül

Isikunäitus: Muusikale / Unustatud partituurid
Estonia kontserdisaali jalutussaal, 2018 / 2019
Fotod: Pille Ernesaks