Kunstnikupositsioon

Olen hingelt romantik, kuid väljendusviisilt minimalist; oma loomingus pean väga oluliseks teoste kontseptuaalset sisu. Püüan eemaldad teosest kõik üleliigse ja nautida kontsentraati. Monokroomsus on juba piisavalt värviderohke.

Põhilise osa oma elust olen elanud merepiirist 99 sammu kaugusel ning tajun, et mere füüsiline lähedus teeb mind kunstnikuna väga tundlikuks. Silm registreerib automaatselt vee erinevaid värvinüansse ja lainete reljeefe. Merel võib olla suur purustav jõud ning ilmselt on minu valvas olek pärit ürgmälust. Lisaks kodusele merele on maja taga vana ja metsik aed. Austan ja armastan vanu puid – nad on näinud erinevaid aegu, kasvanud koos inimestega, keda täna enam pole. Oma kunstipraktikas olen sageli pöördunud kadunud põlvede poole, taastanud mälestusi ja emotsioone. Hingeliselt elan selliseid dokumentaalseid projekte väga sügavalt läbi – isegi liiga.

Kui maalin portreid, on need pigem abstraktsed. Maalin sõrmedega või peopesadega paitades, sest nii saavutan looduga intiimsema sideme. Inimesed, loodus ja ajalikkus on ammendamatud teemad, mis on omavahel tihedalt põimunud. Minu pigem monokroomsed loodusmaalid saavad tihti algtõuke koduaia soppidest. Või siis komposti jäätmeid viies – sealses lagunemisprotsessis joonistub selgelt välja kõige kaduvus. Looduse tärkamine/hääbumine vs inimese elukaar. Inimelu on siiski lühike…

Ma ei tee kavandeid, naudin spontaansust, hoogu ja suurte formaatidega töötamisel kaasnevat kehalist pingutust ning maaliprotsessi juhitamatust. Kui aastaaeg vähegi lubab, maalin suuri formaate aias – võideldes tuule, vihma või liigse päikesega. Selline lõuendite „taltsutamine” on tõeline nauding ja siis tunnen end vaid vahelülina mingis suures ja üldisemas protsessis. 

Tehniliselt paeluvad mind alusraamita ja vabalt langevad suureformaadilised lõuendid (alates 250 cm), mitmekihiliselt volditud abstraktsed objektid, eksponeeritud poltkinnitused, alumiinium, betoon, puit, paber, liimid-lakid, orgaanika jms. Katsetan, testin ja avastan huvitavaid autoritehnikaid. Kui suur on suur ja kui väikseks käib see kokku.

Mind huvitab ainese kujutamine läbi isikliku abstraktsiooniprotsessi – risk ja heitlus korra-kaose keerulise tasakaalu vahel. Tegelikult naudin seda piiri, kus on juba oht kaotada kommunikatsioon vaatajaga. See on intrigeeriv teekond, et olla mõistetav. 

Kunstnikuks olemine ja pidev loometööga tegelemine on minu jaoks elu sügavaim vajadus ja eneseväljenduse kese.