Kriidilapsed 2016

Portreede algtõukeks ja inspiratsiooniallikas oli üks varakevadine päev ja kohtumine väikese koolilapsega, kes käis alles oma esimest koolitalve. Päev oli olnud väsitav ning lapse nägu oli äärmiselt kahvatu.Ta oli nagu valge paberileht või siis kriidihägune tegelane – oli tunne, et tema peale ei või hingatagi, sest siis ta lihtsalt pudeneb koost, haitub – on nii habras… See väike koolilaps valutas südant suurte asjade pärast. Asjade pärast, millest lapsed küll muremõtteid mõtlema ei peaks – näiteks tuumasõda. Meie ümber on igapäevaselt tohutult palju negatiivseid uudiseid ja lapsed on paratamatult kõigest sellest ümbritsetud. Neil pole veel seda tuima kaitsekoorikut. Aga lapsed peaksid mängima, olema lihtsalt rõõmsad lapsed, tundma rõõmu lapsepõlvest ja mitte nii palju muretsema.
Need meie lapsed, salapärased olevused, on osake meist. Oleme nende vanemad, “koos kasvanud” ja võiksime neid hästi tunda, kuid ikka suudavad nad justkui käest libiseda. Nende maailm on kaetud nagu hommikuse udu või salapärase looriga ja vahel peab päris kõvasti silmi pingutama, et sellest kihist läbi näha.