Igavene meri 2024

Elan Põhja-Tallinnas, minu koduaväravast avaneb vaade lahesopile – meri loksutab end mõnusas kauguses, ent on alati tajutavalt lähedal. Ma näen silmanurgast merd iga päev ja registreerin automaatselt erinevaid lainenurki ning värvivarjundeid. Meri on alati kohal – püsiv, kuid samal ajal pidevalt muutuv.

Kevadsuvel 2024 kogesin mere lähedust ka Pizzos, Lõuna-Itaalias, kus veetsin kuus nädalat otse mere ääres, eemal perest. Igatsesin… Meri pakkus lohutust, luues justkui abstraktse veesilla koduranna ja perega. Mind paelus ka see “võõras meri” – tema erinevad ilmed, värvid ja vaated. Olin ise ka üllatunud, et traditsiooniline „jälgimismäng” jätkus, kuid seekord oli minu vaatepunkt füüsiliselt tunduvalt tõstetum.

Isikunäitus: Igavene meri
Artrovert Galerii, Tallinn, 24.09 – 26.10.2024
Fotod: Mari Volens

Maailmamere erinevad osad moodustavad ühtse terviku, mis peegeldab inimese olemust – märksõnadeks pidev muutumine ja samas sügav sisemine terviklikkus. Kuigi me vahetame asukohta, jäävad meie mõtted, tunded ja sisemine maailm alati meiega. Meie tõeline olemus ei sõltu füüsilisest kohast.

Meri ilmub sageli minu unenägudesse ja uputab korralikult, peksab laineid vastu aknaid. Olen unes sõitnud paadiga oma kodutänaval, majade katuseharjad on vee all ja vaid vanad teleantennid reedavad hoonete asukohad. Kord nägin unes Vee Teadvust – see oli midagi uut! Need unenäod on saanud sümboliks minu ja mere vahelisest ühendusest.

Maalivoldikud – vaated merele. Igal voldikul on oma ainulaadne olemus, kuid kõik nad moodustavad osa suuremast tervikust. See tervik on metafooriks mere igavesele muutlikkusele ja püsivusele – just nagu inimene, kelle olemus on pidevas muutumises, säilitades siiski midagi sügavalt püsivat.

Pakin peagi kohvrid, sest kohe ootab ees kuus nädalat „uut merd” Portugalis ja mäng jätkub…