Elu ja Surma laulud 2022
Kunagi laiusid Põhja-Tallinnas, Stroomi ranna läheduses vanad kalmistud ja suur mereäärne karjamaa. Seal karjatati lehmi. 1939. aastal rajati 28 paarismajaga Sirbi tänav. Igal hoonel on pikk kitsas aiamaa. Esialgu piirded puudusid, need tekkisid 1950ndate paiku. Aedades kasvasid viljapuud ja köögivilju ning isegi tubakat. Iluaiad tekkisid umbes 1980ndatel aastatel. Ilu on vaataja silmades. Aedade taga, kalmistute veerel, oli kitsas jalgrada – väike otsetee. Seal liikusid väga erinevad inimesed – lastekambad, labidaga kalamehed, kes olid vihmausside jahil, napsuvennad, urineerijad, kahtlastekottidega inimesed. Pimeduse saabudes oli aimata vaid nende tumedaid kiirelt mööduvaid siluette.
1 Piirid
Aiake ihkab vabadust. Aiake ei talu sundi jääda ettenähtud piiridesse. Seda enam, et ta on tänava kõige äärmine ja võiks veel veidi laiuda. Aiake on kaval – jäiga piirdetara asemel on ta kasvatanud endale vaba ja lopsaka lumemarjapõõsastest võsa. Niimoodi laveerides elab ta oma vaikset elu. Elas kord noor naine, kelle rahutu meel ei mahtunud tema sisse ära. Naisel oli pere – mees ja väike poeg. Naist armastati väga ja prooviti tema rahutut meelt piirides hoida. Aga rahutu meel oli kaval ja meelitas naise pikale jalutuskäigule. Nii pikale, et kõik hakkasid juba muretsema, ning naist otsis taga terve linn. Kuhu ta küll kadus, on teda keegi ehk kohanud? Naine jõudis oma rännakul lumemarjapõõsaste juurde ja avastas sealt salakäigu. Ta kahlas läbi tihedate põõsaste ja jõudis aiakese lopsakasse rohelusse. Naine rahunes ja heitis kõrgesse rohtu pikali. Ta oli teinud otsuse. Linnud laulsid, kõrged sanglepad õõtsutasid oma laiuvaid oksi ja puulehtede vahelt vilkus taevasina. Õhk oli septembrist karge. Nii leidis ta oma rahu – piiritu.
2 Omad ja võõrad
Tihti eksiti teerajalt ja siseneti aeda. Otsiti midagi meelepärast ja leitigi – kas siis ploome, kartuleid, õitsvaid tulpe koos sibulatega või siis lohistati minema vana batuut. Kord sättisid end taha-aeda, kuuskede alla nädalaks elama kaks tundmatut – mees ja naine. Nende eluviis tekitas hämmastust: miks küll kössitada novembrikuu rajus kui varjupaik on lähedal? Aga kes nende mõtteid teab…Aias on looduslik mudakaanidega veesilm. Vahel suplevad seal varesed, peatub pardipaar või sinine hulkuv kummipall. Kord käis veesilma kaldal nutmas võhivõõras mees. Rohelus tungib jõuliselt peale – karulauk vallutab territooriumi, sõnajalatihnikus krabistavad siilid. Jänesed ja oravad tunnevad end koduselt ning lindude liigirikkuse üle imestavad ka majarahva külalised. Metstuvid jagavad varestega maid, musträstaparved ootavad kannatamatult marjade valmimist. Arooniad on koduveini lätteks. Pererahvas ei tüüta oma aeda eriliste nõudmistega. Valitseb tõeline kodurahu.
3-4 Õied ja varred
Kord elasid heade naabritena Leida ja Lulla. Neil olid imelised aiad täis õiteilu ja lõhnavaid jasmiinipõõsaid. Prouad olid uhked oma aedade üle ja võimalik, et käis ka väike võistlus, et kummas aias on kaunimad lilled. Ühel suveööl kostis taamalt vaikset kopsimist – kas vargad? Oh ei – unetu Leida tegi kell kolm öösel aiatööd ja häbenes hirmsasti, et ta ikkagi „vahele jäi”. Püüdis ta ju küll nii vaikselt toimetada. Lulla aia trumbiks oli kaunis kuusepuu. See oli suur ja võimas nagu klassikaline jõulupuu linnaväljakult. Kevaditi valendas kuuse all lumikellukestemeri. Ladvas istus tavaliselt mõni kraaksatav vares. Prouad lahkusid siitilmast üsna ühel ajal ja aedadesse saabusid uued inimesed. Algas uus ajaarvamine. Ühel päeval tuhises Leida suurest aiaväravast sisse väike traktor ja lükkas kõik lillepeenrad siledaks mustaks jutiks. Välja juuriti jasmiini- ja marjapõõsad, kadusid kirsipuud. Sama juhtus ka Lulla aias. Vana kuusk ei sobinud enam – saag kiunus, saepurupisarad lendlesid tuules, õhus oli tunda mõrkjat lõhna. Aiapiirdeks istutati elupuude rida ja kui murulible veidi pikemaks kasvas, siis trimmer parandas selle vea. Raseerimise meistriklass.
4 Ilu
See aed jääb veidike kaugemale. Aia omanik on töökas mees, kes ehitas oma kätega aeda väikese majakese. Aiamajal on roheline viilkatus ja helehallid seinad. Aga midagi oleks nagu puudu? Ühel päeval tõi mees välja värvid ja pintslid ning maalis hoolikalt majakese ühele küljele kuusemetsa ja teisele lihtsalt puutüved. Ju igatses ta elada looduskaunis kohas.
Isikunäitus: Elu ja Surma laulud
Myymälä2 galerii, Helsingi, Soome, 29. september – 23. oktoober 2022
Kuraator: Ramiro Camelo
Fotod: Pille Ernesaks
Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital
Hermann Hesse’s 100 year old love letter to trees
“Trees are wiser than we are.”
For me, trees have always been the most penetrating preachers. I revere them when they live in tribes and families, in forests and groves. And even more I revere them when they stand alone. They are like lonely persons. Not like hermits who have stolen away out of some weakness, but like great, solitary men, like Beethoven and Nietzsche. In their highest boughs the world rustles, their roots rest in infinity; but they do not lose themselves there, they struggle with all the force of their lives for one thing only: to fulfill themselves according to their own laws, to build up their own form, to represent themselves. Nothing is holier, nothing is more exemplary than a beautiful, strong tree.
When a tree is cut down and reveals its naked death-wound to the sun, one can read its whole history in the luminous, inscribed disk of its trunk: in the rings of its years, its scars, all the struggle, all the suffering, all the sickness, all the happiness and prosperity stand truly written, the narrow years and the luxurious years, the attacks withstood, the storms endured. And every young farmboy knows that the hardest and noblest wood has the narrowest rings, that high on the mountains and in continuing danger the most indestructible, the strongest, the ideal trees grow.
Trees are sanctuaries. Whoever knows how to speak to them, whoever knows how to listen to them, can learn the truth. They do not preach learning and precepts, they preach, undeterred by particulars, the ancient law of life.
A tree says: A kernel is hidden in me, a spark, a thought, I am life from eternal life. The attempt and the risk that the eternal mother took with me is unique, unique the form and veins of my skin, unique the smallest play of leaves in my branches and the smallest scar on my bark. I was made to form and reveal the eternal in my smallest special detail.
When we are stricken and cannot bear our lives any longer, then a tree has something to say to us: Be still! Be still! Look at me! Life is not easy, life is not difficult. Those are childish thoughts… Home is neither here nor there. Home is within you, or home is nowhere at all.
A longing to wander tears my heart when I hear trees rustling in the wind at evening. If one listens to them silently for a long time, this longing reveals its kernel, its meaning. It is not so much a matter of escaping from one’s suffering, though it may seem to be so. It is a longing for home, for a memory of the mother, for new metaphors for life. It leads home. Every path leads homeward, every step is birth, every step is death, every grave is mother.
So the tree rustles in the evening, when we stand uneasy before our own childish thoughts: Trees have long thoughts, long-breathing and restful, just as they have longer lives than ours. They are wiser than we are, as long as we do not listen to them. But when we have learned how to listen to trees, then the brevity and the quickness and the childlike hastiness of our thoughts achieve an incomparable joy. Whoever has learned how to listen to trees no longer wants to be a tree. He wants to be nothing except what he is. That is home. That is happiness.
H.H.